LASTE JA ÕPETAJATE KEVADINE OMALOOMING

Mesimummide luuletus kevadest   

      

ÕUES PIILUB PÄIKENE,

PILV ON HELESININE.

LUME ALT PIILUB MURU,

SEALT TULEVAD LILLED.

KUI ME ÕUE LÄHEME,

SIIS EI PANE ME JOPET SELGA,

SIIS KORJAME KEVADLILLI

JA TEEME NENDEST PÄRGA.

ÕUES LENDAB KEVADLIND

JA LAULAB TIR-TIR-TIRRR, TIR-TIR-TIRRR!

Päikesepõrnikate luuletus kevadest

MEIE LAPS ON VÄIKENE

LASTEAIAS PÄIKENE.

SAABUNUD ON KEVADE,

PÕRNIKAD SAID ÕUELE.

Päikesekiisude luuletused kevadest

PÄIKE PAITAS KIIREGA,

TALV SAI NOHU KIIRUGA!

KEVAD KILKAS KRIPS JA KRAPS,

KUS ON KEVADINE LAPS?

PEHME PILVEPADJA SEES

MAGAS KEVAD – SILMAD VEES.

KEVADISE LOMBI SEES

PIILUS PÄIKE PRILLID EES!

Naerulindude luuletus kevadest

TAHAN JOOSTA JUBA MURUL,

LILLI KAUNEID NOPPIDA.

LINNUKESTE KAUNEID VIISE

TAHAME ME KUULATA.

ET RIIDEID ÕHEMAID SAAKS KANDA,

ET PUUDEL LEHED ROHETAKS,

ET PÄIKE RUTTU, RUTTU, RUTTU

KÕIK LUME ÄRA SULATAKS.

Päikesejänku luuletus kevadest

KEVAD MEIE ÕUE TULI,

ÄRA SULAS LUMI.

KÕIKJAL PALJU KEVADVÄRVE TÄRKAB,

SINA VAID KÕIKE SEDA MÄRKA.

Päikesekillukese luuletus kevadest

VAATAN AKNAST ÕUE,

KEVAD POEB MEIL PÕUE,

PÄIKE ÜTLEB: TERE

RÕÕMUS LASTEAIAPERE!

MUUTLIK ILMASTIKU MEEL

TUUL ON TIHTI  JAHE VEEL.

TIHANE OKSA PEAL,

LAULAB JUBA AMMU SEAL.

VARSTI KÄES ON KEVADE,

MIDA AMMU OOTAME!

Kullerkupu luuletus kevadest

VARSTI KEVADE ON KÄES

LUMI SULAB TÄIES VÄES.

LILL, SEE PISTAB VÄLJA PEA,

KIIDAB TAKKA KÜLL ON HEA!

JUBA VULISEVAD VEED

KÄTTE JÕUDNUD KEVADE.

ÕUES TÄRKAB LILLEKE

MEILE MEELDIB VÄGA SEE.

KEVAD ENDAST MÄRKU ANNAB

LINNUPARVED SIIA KANNAB.

VARSTI LILLED ÕITSEVAD

PUUDEL PUNGAD PUHKEVAD.

Päikeseratta luuletus kevadest

(autorid Marta, Anni, Tanel, Therese Simone)

PÄIKE PAISTAB – ILUS ILM.

(SÜGISEL JA TALVEL KÜLM).

TAEVAS ILUS SININE

PEENRAL TÄRKAB LILLEKE.

RÄHNID METSAS TOKSIVAD,

TUVID PESA PUNUVAD.

LAPSED ÕUE JOOKSEVAD,

OJAKESTES MÄNGIVAD.

Päikesepesa luuletus kevadest

LINNUD SIRISTAVAD

JA VILISTAVAD.

LUMIKELLUKESED ÕITSEVAD,

PUNGAD PUHKEVAD.

SIIS PÄIKE KAUNIMINI SÄRAB

JA LAPSE NAER SIIS KAJAB.

SIIS JOPE ÕHEMAKSKI MUUTUB –

PURIKAD TILGUVAD, ROHI TÄRKAB.

SIIS LASTEAIA LAPSED,

NII RÕÕMSAD JA VAHVAD,

JOOKSEVAD PEHME MURU PEAL.

Päikesepõngerjate luuletus kevadest

ME OLEME PÄIKESEPÕNGERJAD,
LÕBUSAD JA TOREDAD.
MEILE MEELDIB MÄNGIDA, 
TANTSIDA JA HÜPATA.

ME KEVADET AMMU OOTAME, 
PÄIKEST ROHKEM NÄHA LOODAME.
MEIL JÄÄNUD SUVI VEEL, 
SÜGISEL ALGAMAS KOOLITEE!

Päevalille luuletus kevadest

ÕUES PAISTAB ILUS PÄIKE,

MINA OLEN VEEL VÄIKE!

OKSAL ISTUB LINNUKE,

NOKA OTSAS USSIKE.

LUMI SULAB, VEED VOOLAVAD VULINAL.

LILLED KASVAVAD, VEED VOOLAVAD, LILLED ÕITSEVAD.

TAEVAS LÄHEB ÄRA JA MURU TULEB VÄLJA,

KUI LILLED VETTE PANED, SIIS ÕITSEVAD LAHTI!

KEVADEL LOOMAD TULEVAD VÄLJA

JA RONGID SÕIDAVAD VÄLJA!

Vikerkaare luuletus kevadest

PÄIKE KÕRGEL SÄRAB,

LUMI SULAB ÄRA.

VULISEMAS OJAD,

TIHASEL ON POJAD.

ROHI TÄRKAB JUBA,

LASTEST TÜHI TUBA.

<!--[if !vml]--><!--[endif]-->