Kevade algus

Kolmapäeval, 20. märtsil tähistasime kevade algust jutu vestmise, kevade maalimise ning ühise tantsuringiga õues!


PÄIKE JA LUMIKELLUKE                                                                                                                                
M. Trendafilova

 SAMMUS TALVETAAT MÖÖDA MAAD. KÕMPIS JA KÕMPIS, KUNI ÄRA VÄSIS, KUID KOJU PUHKAMA MINNA EI TAHTNUD. KUTSUS OMA USTAVAD ABIMEHED, KÄREDA PAKASE JA JÄISE TUULE, JA ÜTLES NEILE:
„KUULE, TUULEEIT, VUHISE ÜLES TAEVASSE, AJA KOKKU NII MUSTAD PILVED KUI VEEL SAAD JA KATA NENDEGA PÄIKE KINNI! SINA, PAKASEPOISS, POE AGA HANGEPÕHJA JA ÜTLE LILLEDELE JA ROHULE, ET KATSUGU NAD KASVADA JA ÕITSEDA. SEL AASTAL EI LASE MA TULLA EI KEVADET EGA SUVE EGA SÜGIST! KUULSITE?”
„UU-UU-UU!” ULGUS TUUL JA PÜHKIS MINEMA.
OTSEKOHE LÄKS HÄMARAMAKS.
„PR-RR-RR!...” LÕGISTAS PAKANE HAMBAID JA KADUS LUMEVAIBA ALLA.
SÜGAVAL MAAPÕUES MAGASID MAGUSASTI TALVEUND ROHI JA LILED.
„PRR-RR-RR!” LÕGISTAS PAKANE VEELGI VALJEMINI.
LILLED VÕPATASID JA AVASID SILMAD.
„TALVETAAT KÄSKIS ÖELDA, ET ÜKSKI EI TOHI NINA MULLAPÕUEST VÄLJA PISTA,” PAUKUS PAKANE. „EI TULE SEL AASTAL KEVADET, SUVE EGA SÜGIST! KUULSITE?” ÄHVARDAS PAKASEPOISS NEID OMA JÄISE KOHMETANUD SÕRMEGA.
SIIS KEERAS NEILE SELJA JA KADUS.
LILLED POETASID PISARAPÄRLEID. KAS TÕESTI EI SAA NAD ENAM IIALGI NÄHA PÄEVAVALGUST? EGA LIBLIKAID ENDA ÜMBER LENDLEMAS? EGA MESILASI OMA ÕIEKANNUDEST MAGUSAT METT KOGUMAS? JA LAPSED EI KORJAGI NEID KIMPU EGA PUNU NEIST KIRJUID PÄRGI?
VÄIKE VALGE LUMIKELLUKE OLI AINUS, KEDA TALVETAADI ÄHVARDUSED EI KOHUTANUD.
„ROHULIBLED, LILLED,” ÜTLES TA, „ÄRGE KARTKE TIGEDAT TAATI! TA ON KÜLL VÕIMAS, KUID ON TEMAST VEEL VÕIMSAMAID!”
„KES, KES ON VÕIMSAM?” PÄRISID LILLED ÜKSTEISE VÕIDU.
„PÄIKE, KES MUU !” VASTAS LUMIKELLUKE. „SELLEPÄRAST MA EI KARDAGI. MA KUTSUN KOHE PÄIKESE.”
JA VAPPER LUMIKELLUKE AJAS END SIRGU NING PURUSTAS LUMEKOORIKU.
JUST SEL AJAL VÕITLES PÄIKE ÜLEVAL TAEVAS SUURE-SUURE PILVEGA. PILVELAHMAKAS OLI  TUGEV, AGA PÄIKE OLI VEEL TUGEVAM. TA TORKAS PILVE OMA TULIKIIRTEGA LÄBI, TAEVAS AVANES VÄIKE SININE AKEN JA PÄIKE VAATAS SEALT ALLA MAA PEALE.
„PÄIKE, PÄIKE!” HÜÜDIS LUMIKELLUKE TÄIEST JÕUST.
PÄIKE MÄRKAS TEDA JA KÜSIS:
„AGA KUS ON SIIS TEISED LILLED JA ROHULIBLED?”
„NAD EI JULGE PEADKI TÕSTA,” VASTAS LUMIKELLUKE. „KARDAVAD TALVETAATI. TA EI MÕTLEGI SEL AASTAL LAHKUDA.”
„VÕI NII,” PUHKES PÄIKE NAERMA. „ÜTLE NEILE, ET NAD EI KARDAKS. ME SAADAME KOHE KEVADELE SÕNA, ET TA KIIRUSTAKS. VARSTI ON TALVEL OTS PEAL!”
„OI KUI TORE!” RÕÕMUSTAS LUMILILL JA TILISTAS OMA VALGET KELLUKEST, ET TA SÕBRAD TEDA LUME ALL KUULEKSID.
PÄIKE KUTSUS SOOJA LÕUNATUULE JA SAATIS TEMAGA SÕNUMI TEELE. SEE KÕLAS NII:
„KEVAD, KALLIS, TULE JUBA RUTEM! SIND OOTAVAD PIKISILMI LILLED, LAPSED, LIBLIKAD, PUTUKAD JA MUTUKAD!”

Meie lasteaia lumikellukesed