Kolm koolirühma külastasid oktoobris Vabaõhumuuseumi õppeprogrammi "Viljaterast leivani". Päikesepõrnikate kord jõudis kätte 6.oktoobril. Peale rännakut jalgsi, trolli ja bussiga võttis meid esimesena sihtpunktis vastu hobune Ulaan. 27.aastane staažikas muuseumitöötaja Ulaan mahutas mudilased oma vankrile ning tegi vahva sõidu Vabaõhumuuseumi territooriumil. Kui hobune koos põrnikatega taas lähtekohta naasis, ootas järgmisena ees hämar ja suitsulõhnaline rehetare. Lapsedki leidsid kohe, et ruumis oleks just nagu singi lõhn. Partel kuivavate viljavihkude, suure reheahju ning savipõrandaga rehetuba viis meid nõiaväel aastakümnete taha ja nagu sellele ajale kohane, oli tarvis tarele peremeest ning perenaist. Peremeheks passis hästi Raimond. Kuna vastse peremehe nimi olevat rohkem uuema aja oma, sai Raimondist hoopis Rein. Rein valis perenaiseks Katarina, kes oma ajaloohõngulise nimi alles sai jätta.
Edasi liikus meie "talurahvas" avarasse rehealusesse, kus eesotsas peremehe ning perenaisega iga laps rehepeksmist proovida sai. Koodil aitas nobedamini ringi käia rehepeksulauluke, mis juba vanal ajal sedasorti raske ning üksluise talutöö lõbusamaks muutis. Vilja tuulamiseks kasutati vanasti küll suurt sõela, kuid põrnikad said ka kahe peopesa abil suurepäraselt hakkama. Kui "väikese talupere" tarvis leidusid Vabaõhumuuseumis ka jõukohased koodid, siis muinasjuttudest tuntud käsikivi oli sama suur ja raske, nagu see vanasti tõenäoliselt olla võis. Ei hakanud selle peale laste ramm, ega eriti ka õpetaja oma. Õnneks leidus köögis, kuhu meie rada järgmisena viis piisavalt jahu ning lapsed said pisut ka leivateo saladusi avastada.
Meie seikluse alguses rehetoas pingil istudes arvasid mõned lapsed, et vanasti jõudis vili põllult veskisse kastiautos. Läbi muuseumiväravate taas tänapäeva astusid kõik mudilased aga teadmisega, et tee viljaterast leivani oli palju keerulisem ning raske töö tulemus
(tekst: Anu Soojärv).
 |
| Hobuvankril Vabaõhumuuseumis. |
Edasi liikus meie "talurahvas" avarasse rehealusesse, kus eesotsas peremehe ning perenaisega iga laps rehepeksmist proovida sai. Koodil aitas nobedamini ringi käia rehepeksulauluke, mis juba vanal ajal sedasorti raske ning üksluise talutöö lõbusamaks muutis. Vilja tuulamiseks kasutati vanasti küll suurt sõela, kuid põrnikad said ka kahe peopesa abil suurepäraselt hakkama. Kui "väikese talupere" tarvis leidusid Vabaõhumuuseumis ka jõukohased koodid, siis muinasjuttudest tuntud käsikivi oli sama suur ja raske, nagu see vanasti tõenäoliselt olla võis. Ei hakanud selle peale laste ramm, ega eriti ka õpetaja oma. Õnneks leidus köögis, kuhu meie rada järgmisena viis piisavalt jahu ning lapsed said pisut ka leivateo saladusi avastada.
 |
| Peremees Rein/Raimond rehte peksmas. |
 |
| Väike perenaine tuulab vilja. |
 |
| Ka teise rahvuse esindajale meie tegemised meeldisid. |
 |
| Kes jaksab käsikivi ringi ajada? |
 |
| Leivategu. |
 |
| Kaapekakud. |
Meie seikluse alguses rehetoas pingil istudes arvasid mõned lapsed, et vanasti jõudis vili põllult veskisse kastiautos. Läbi muuseumiväravate taas tänapäeva astusid kõik mudilased aga teadmisega, et tee viljaterast leivani oli palju keerulisem ning raske töö tulemus
(tekst: Anu Soojärv).
No comments:
Post a Comment