Täna, 22. detsembril 2014 tervitasime talve algust mõistatamisega loodusrajal.
Mõistatused olid esitatud luuleridadena:
- Emand mäel, helmed kaelas.
- Selle puu pealt teise nina endale võtta saad.
- Kodu mul metsas, aias ja aasal, lähed sauna, võtad mind kaasa, ehteks tuppagi kevadel tood, maitsvat ja heledat mahla jood.
- Talvel jänku mind kiusama kipub, oksi närib ja koort mul rikub. Väärispuuks mind ei raiuta mitte, masin teeb minust vabrikus tikke.
- Valged küünlad kevadkuul okste küljes püsti puul. Sügisel on aga seal õieküünla koha peal pallid, millel kare keha, mille varjul peidus pruun ilus ümar läikiv tuum: mängukanne saab neist teha.
- Kõik heidavad sügisel riided maha, aga kolm ei heida.
- Lasteaias kasvab kõrge puu, kaunim on ta jõulukuul. Sellel puul on okkad käbid, astu tema juurest läbi. Lapsed puud siis ehivad ning tema ümber tantsivad. Rõõmsalt lapsi tänab puu erksalt särab talvekuul.
 |
| Iga rühm kaunistas lasteaia kuusepuu lumehelbega. |
 |
| Lapsed ja õpetajad lustisid õpetaja Liina valitud muusika ning õpetaja Merlini tantsusammude järgi! |
Jõudes mõistatamisega loodusraja kuusepuuni pidi iga rühm mõtlema õpetaja abiga kaks luulerida talve alguseks. Kokku sai ütlemata tore luuletus, mis pühendatud talve algusele:
TALVINE PÖÖRIPÄEV SIIA ON TEEL,
KUID KÜLMAPOISID OOTAVAD VEEL,
SEST JÕULUTAAT ON ALLES TEEL,
TAL KAASAS KINGID LASTELE.
JA VALGEL METSAPIIRIL,
HÕIKAB PÄKAPIKK LÕBUSAL VIISIL.
SAJAB LUND JA SAJAB VEEL,
LASTEL IKKA RÕÕMUS MEEL.
SEST ET LUMI SADAS MAHA,
LAPSED TUPPA NÜÜD EI TAHA.
TÄNA TULI TALI,
SEE EI OLE NALI!
SUL EI OLE HÄBI,
PÜÜDA KINNI KÄBI.
TÄNA KOOS ON LASTEVÄGI,
KÜSIVAD "MIKS JÕULUD LÄBI?"
ORAV PUU ALL NÄRIB KÄBI.
PÄKAPIKUD LULLI LÖÖVAD,
PIPARKOOKE OHTRALT SÖÖVAD.
JÕULUÕHTUL RÕÕMUGA
VÄGA PALJU KINKE SAAB
JA VÄGA PALJU ÕNNE KA.
JÕULUVANA OOTAN MA!
TAHAKS JUBA PIPARKOOKI
JA SÜÜA HEAD JÕULUSÖÖKI!
